Kahtlemata kirjutan ma siia rasvase kirjaga, et
kõik tegelased on kirjanduslikud kujud ja käesolev kogu on lihtsalt
minu haige fantaasia tulemus,
kuid kui keegi siin mõnd luuletust lugedes enda või siis kellegi teise
olemuses ja käitumises esinevaid jooni kohtab, noh, ju ei ole siis minu
kriitiline piitsahoop, irooniast tahutud pistoda ja satiirist sõjanui
päris asjata läbi õhu vihisenud.
Puuga pähe, kallid kaasmaalased!
ta endas kannab pettekujutelma ja peidus sageli ei hoia kavaluseküünt aegajalt pisaragi manab endal silma nii mahedalt siis kõrvus kõlab sabotaazhihüüd. veel nurgeliselt teostab oma plaani ja vahel äpardusi leiab eest ning tihtipeale kuuled, loeb romaani su lollusest ja oma tarkusest nii, jäärapäiselt arendades kavalusemeelt mis sest, et praegu veel ta pisut rumal kuid peagi lihvituks saab ussikeel.. ja naiseks sirgub wannabee woman
Augukesi pähe rääkis mesitarus luurel käis, vargsi nurgas ihus tääki plaanid veel ei korda läind; Aga sellest polnud lugu, üle sai sest mehepoeg kuulas ära nutujoru hilejm see ju talle toeks. See ei teinud miskit tüli kokkuvõttes tore oli. Nuputada kaua aega oleks olnud rumal ju jutukuulamise vaevast poleks tulnud tulemust. Sellepoolest polnud rumal meie mõistlik mehepoeg küünlaleegi õrnas kumas jälle vaikselt luurel' poeb. Kaval nüüd ja targem juba vaikselt kuulab jutuvada. Tühjendades veinipeekrit jälgib võbelevat tuld valu-, hirmu-, armuleeki... vaikimine on ju kuld. Niisiis, pigem jätab meelde põhimõttelage mees Tõlgib oma kasukeelde... kuid siis lõuad lahti teeb Põhimõttelage asi kätte tasub salamisi Oleks veel, et ainult kord ühe nutulaulu jutt aga nutjaid terve hord, mõttetuks jääks silmapet'... Kaua ikka endas hoiad, käsna kombel musta vett pigem nendest kasu leiad nii saab info kasutet Mehepoeg ehk nõnda loodab, tegelikult saasta toodab. Eetikat, mis teda vaja keda üldse kotib see nupuks inimi-maletajal kõik ju tegel't oleme?
Illusioone leiab ilmas üsna ohtrasti tundeprahti satub silma nii- ehk teisiti Mõne illusiooni loome alguse on saanud kuust teise endal ise toome mõnest kaunist luguloost kolmas sündin'd sassis peaga nii võib palju juhtuda neljas põhjendatud veaga mis on määrat' luhtuma - Hullemad, kui eelpool toodud need, mis tahlikult on loodud... Musta Augu sepitsused tekitavad mega-massi mille ümber kääbustähed seavad sisse oma trassi. Illusioonist õige peetud uljalt ringi tiirlevad augu poole kisub lootus märkamatuks jäävad vead. Matriarhi karmis haardes järgnevad kõik, suures kaares. Kord lakkab kõik, ka illusioon ja mureneb nõiduslik haare Nii mõnelgi jääb valusaks koon kui kääbustäht matsuga naaseb maale.
Nihilisti elu on lihtne, sest miskit ei torgi ta pära võib olla palju kaste ja kihte Ta paneb ikkagi kõigile ära. Vähemalt tundub see nii. Alguses on see ju mõnus, lihtne ja selge on kõik; pinnapealsele tundmatuks jääb sügavusse uppuja hõik. Kuid üksluiseks jääb see viis.
Võtaks õige ja paneks rauda kuuli haljaga saadaks hauda rahus puhkama. Kisuks maskid maha, kardina kukutas, peseks ära valevaha kuid pean lahkuma. Õnneks pole tarvis targutada ega segada jälgi. On hea teada, et võid vaadata aga kaasa ei mängi. Muidu veel tunnes rinnus tuska valus vajuks valgest ära musta ei saaks hingata. Hea, et teada, mis jätab rahule hinge, et jääd kindlaks endale ja võid lahkuda...