Võib vabalt juhtuda, et surm jõuab enne kätte, kui sa sellest kõigest aru saad. Nii, et … naudi unelmat, kuni see kestab!?

Tunnetest rääkimine on umbes nagu kahvatu vari, mille Su siluett täiskuuööl rannaliivale jätab. See on selline kahvatu, moondunud järeleaimamine, mis annab oma loojast edasi ainult aimduse. Aimdus on aga kõverpilt, tunne ise jääb tema eest tegelikult ikka varju.

Muidugi, õiged sõnad tekitavad tundeid, isegi annavad neid omal moel edasi, avavad ja ühendavad vaime.. aga kes teab, “mis tunne on olla nahkhiir…”? Tunded on lõpuks ikkagi salakavalad, sa näed neid nii, nagu tahad.

Sõnad ja mõtted on konkreetsed. Nagu hea definitsioon, ütleb hea mõte midagi kindlat ja ühest, selget ja järeleproovitavat. Tunded, need on nagu unenäod. Nad tulevad, viibivad ja võivad samamoodi ka kaduda. Teinekord jääb neist muidugi midagi sinusse tallele - vahel mõte, aga vahel tundub, et tunne ise unustas enesest midagi sinu sisse.

Kui see juhtub, saad sa tunde juurde tagasi minna ja teda aina uuesti ja uuesti tunda. Mõni tunne saab vahel ka otsa; mõnda jälle näib jätkuvat.

Ma olen oma loomult kohati koguja tüüp. Katsun ka neid kummalisi fenomene - tundeid - koguda. Selle käigus olen tähele pannud, et kõige lihtsam on vist naeratusi koguda. Mõni kummaline irve, südamlik naeratus, muie või peaaegu ekstaasihõnguline lõkerdus annab tundeid vahel paremini edasi kui väga palju sõnu. Ja.. ja need jäävad sinusse kinni, meelde.

Näiteks, kui ma siin hetkel seda üsna mõttetut mõtisklust kirja toksin, võin oma vaimust läbi lasta mitmeid selliseid muigeid ja .. pärliridasid. Momendid ei olegi enam olulised, sest tunded on tunded. Need ei vaja enese ümber tegelikult analüüsi, selgitusi ja loogilisi mõtteahelaid, ajalugu ega heietusi. Viimased vorbivad hea tunde endasse nagu võrk mõne odava keedusingi. Tunded on mõtetega võrreldes lihtsalt liiga mahe keemia.

Seepärast vist näibki mulle, et tunded on just kammitsateta oma parimal kujul. Vabad.

Miks ma neist täna üldse kirjutan… ega ma täpselt ei teagi. Vist ainult seepärast, et tunded on osa mälestustest. Sellega seoses on mind häirima hakanud üks seik. Nimelt, mälestus tundest, see, mis sulle ühest või teisest tundest sisse jääb, eriti, kui see on mingi jagatud tunne ja see tunne kui fenomen ise.. ühel hetkel võib neid olla raske eristada.

Kas see juhtub parajasti siis, kui oled tundmisest väsinud ja lihtsalt ei jõua enam, või oled sellest tüdinenud, ma ei tea. Siis on selline, et midagi nagu oleks, aga samas on midagi puudu. Ja see puuduv tühimik annab endast aimdust, nagu puuduvad asjad ikka. Nagu koju ununenud rahakott kassaleti ääres või mahajäänud võtmed korteriukse taga taskuid kobades. Ainult mitte nii konkreetselt muidugi, sest tunne ei ole mõni tühine pangakaart või uhke kirjaga võtmepaar.

See puudumine on ise tunne, midagi sellist, kui oled kurguni täis vannilt varbaga korgi kogemata eest sikutanud. Tunned, et kuskil on auk ja midagi vaikselt lahkub ja võib võtta hulk aega, kui ükskord aru saad, mis tegelikult lahti on.

Ja ometi katsun ma siin nüüd tunnetes mõistuse ja mõttega mingit sihti seada. Ma olen seda tegelikult lõputult edasi lükanud, sest, noh, kokkuvõttes ei usu ma, et sellest midagi paremaks muutuks. Ma pelgan pigem, et mõelnuna, kui “sink on võrgus”, on kõik liiga selge ja konkreetne ja kaotab minus vajaduse üldse nende oma kahtlases staadiumis tunnete tundmisele ja mõtete mõtlemisele. Aga eitamine väsitab samamoodi kui segadus.

Võta siis kinni… millal tundest jääb vaimu ainult vari.