Päevad
J.L. "26." August 2010 13:20
Nojah. Neid on aastas pealt 360ne. Seda ei ole just liiga palju. Või liiga vähe. Aja üle võib muidugi arvestust pidada igat moodi - minupärast kasvõi sekundites või tundides või kuudes. Viimasel ajal ei ole sel enam nagu vahet.
Miks siis aeg ühel hetkel enam eriti korda ei lähe? Mulle näib, seepärast, et see vägivaldne olemise tükeldamine, et korda minna, peab mingit mõtet omama. Eesmärgistatud olema. Kui sa midagi ootad, on aeg pikk ja veniv nagu õiemesi soojal suvepäeval. Siis ei möödu ta küllalt ruttu; asjad ei saa piisavalt kiiresti ühele poole, et oodatule teed anda.
Kui leiad end aga ühel päeval olukorrast, kus eelnenule vastandiks - et ei jõua midagi ära oodata - ei olegi nagu suurt midagi oodata, muutub ka aeg. Vähemalt minu jaoks küll.
Ärge saage minust valesti aru. Iga hommik on ikka hommik, selline, mis koosneb oma isikupärastest pisiasjadest, neist, mis ennast argise rutiini vahele seada suudavad. Iga õhtu, niisamuti, on täieline oma kulgemises. Aeg on aeg, tunde ega sekundeid ei ole üle ega puudu, lihtsalt, lihtsalt eesmärgita kaotavad need mõttelised, mõõdetud järgnevused oma mõtte. Ühel hetkel pole neid mõtet enam kokku arvatagi.
Kui meil on kiire, ütleme me et aega ei ole - kiire on. Siis on seda, mida on vaja korda saata rohkem, kui meile antud aja sisse - neisse tüütuisse tundidesse ja minuteisse võiks mahtuda. Tegelikult on see muidugi väär. Kui meil on kiire, on meil ka aega, mida arvata, kokku lugeda ja jagada kõigi nende rutakate toimetuste vahel, mis on vaja ära teha. Võib-olla mitte piisavalt mõne kriitilise tähtaja jaoks, aga kokkuvõttes on teda siis ju isegi rohkem kui tähtajani.. pärast, et jamasid lahendada mis tähtaja ületamisest tulevad … see on kõik aeg. Ühesõnaga, on - siis on aega küll.
Võtame või matemaatika. Kui meil on 0 aega, siis me võime isegi seda näilist olematust suvaliste toimingute vahel jagada. 0 on ju kah number. Aga kui midagi teha ei ole, kui on 0 tegevust… katsu sa oma aega nulliga jagada. Kas midagi jääb üle? Ei jää; Hops ja järsku midagi nagu ei olegi.
Meie niiöelda oma aeg on see, mille kulgemist me ise tajume ja see sõltub sellest mida me teeme. Mingist protsessist või eesmärgist või neist mõlemaist. Võta need ja kaotad aja, huvi selle vastu, et aeg kulgeb.
Nüüd kui ma teinekord hommikul oma rutiini ärkan, kardina eest kisun ja suvelõpusesse parki kaen, tunnen vahel et aega ei olegi. Päevad tulevad ja lähevad, kivipall põrutab oma tohutupikal spiraalil vaikselt päikese suunas, lehed puudel kasvavad ja koltuvad, aga aega, aega lihtsalt enam ei ole.
Kunagi vist tulevad jälle kiired ajad, kui aega on rohkem, kui jagada tahaks.. aga seni — head aega neile, kel seda on.
