Kuhu põgenevad higed

J.L. "22." Veebruar 2009 15:19

Emotsionaalne film minu jaoks. Alguses suhtusin sellesse tõrjuvalt, sest esimesest kaadrist alates õhkus sealt sellist kodumaist melodramaatilist depressiivsust. Minu mälestus just möödunud magamata ööst ei tahtnud vastupanuta neid elu halltoone uksest sisse lasta.

Filmi olustiku mõttes on kõik see iseenesest ju vajalik, see ehe vastikus, mille filmi algusosa oma kokkujooksvate suhtehälvetega vaataja vaimu manab,see on depressiooni jaoks korralik, isegi vaata et vajalik kasvupinnas. Noore inimese äng ja kohatus selle sõna mõlemas mõttes on osaliselt lugu käimatõmbavaks jõuks. Lisa sellele igas mõttes tavaliseks muutuv ebastabiilse perekonna mustermudel, kamp karjainstinkti mõtlemisele eelistavaid koolilapsi ja normiks peetavad stereotüübid, ning dekoratsioonid on enam kui paigas.

Sellisele lavale on jäänud kohad veel ainult indiviidide jaoks. Kes siis veel võiks olla maksimaalne indiviid, kui mitte enese kohta otsiv noor. Loomulikult ei leia selline noor ennast kohe üles, teeb vigu, kahetseb neid ja saab enamal või vähemal määral ära kasutatud. See, kes seda omal nahal juba kogenud on, teeb samuti vigu, tunneb teisele kaasa ja saab vitsad iga heateo eest. Paraku on iga keretäis õppetund, teadaandmine kasvõi sellest, et vahel saab tappa, tee Sa mida iganes.

Neid ridu kirjutades näib, et ainus viis seda filmi enesest nii läbi lasta, et positiivne emotsioon järgi jääks, on mõista iga kogemuse paratamatut kasu. Elu õpetab, aga enesesse peab uskuma.

Isegi sel moel lõppmängule tagasi vaadates ei saa paraku tõdeda, et elu paratamatult ilus oleks. Pigem ikka nii, et kus on võimalus, potentsiaal, seal on sageli ka tagajärjed. Põhjused, põhjused leiab ju alati!

« « Auditorium|Pole midagi paremat kui ajastatud kättemaks » »

2 vastust loole “Kuhu põgenevad higed”

  1. rahvusloom 22 Veeb 2009 kell 17:13

    vaatasin kah seda filmi kunagi - http://www.temuki.ee/numbers/2008/2/article4608.pdf

  2. J.L. 22 Veeb 2009 kell 20:40

    Tänu google’ile hakkas enne kirjutamist kah juba silma. Mulle jäi mulje, et filmi narratiivis oli see, mis arvustuses religioonihuvina märgitud tegelikult vähem huvi ehk motivaator kui sellest sõnast ollakse harjunud välja lugema. Pigem on igasugune religioon seal vist sobivalt ettejuhtunud ja olukorrale iseloomulikult käepärane vahend. Näis, et usku otsiti mure leevendamise vahendina ja hirmust vahendi ees läks elu nõiaratas täistuuril käima.

Trackback URI | Comments RSS

Sinu mõtted: