Narkots vs ratsasport

J.L. "10." Veebruar 2009 15:17

Delfi kirjutas ühe briti professori arvamusest, mille kohaselt ecstasy ohtlikkus on võrreldav ratsutamise omaga. Kõmuline väide. Mulle tundub, et ka mõttetult üheülbaline.

Ma ei taha spekuleerida selle üle, kas ratsutamise ja ecstasy “harrastajate” arvud on sarnased või isegi võrreldavad. See peaks kindlasti nii olema, et ecstasy tarvitamisse ja ratsutamisse surnute arvude sarnasuse alusel üldse mingeid järeldusi võiks teha.

Tahan lihtsalt mainida, et igapäevane autoliiklus võiks sobivate suhtarvude alusel veel ohtlikumaks kujuneda ja ometi ei mõtle selle keelamise peale eriti keegi. Autoliiklust ei keelata põhjusel, et see risk ei ole meie jaoks piisavalt oluline. Sõna “see” märgib eelmises lauses inimelude võimalikku kaotust võrreldes kasuga, mida inimesed liiklusest saavad. Meile kõigile lihtsalt näib, et autoga sõitmine on säärast riski väärt. Isegi, kui me võime selle käigus ennast või kellegi teise ära tappa, no või siis oma keskkonna elamiskõlbmatuks muuta. See kõik on mingil põhjusel meie meelest seda riski väärt.

Siit võiks teha ühe järelduse - elu ja selle ohustamatus iseenesest ei ole mingi väärtus, mis igasugused riskid alati üle kaaluks. Elu, mulle näib, koosnebki hoopis neist riskidest.

Sama malli järgi näib enamik inimesi arvavat, et narkokaif ei ole väärt seda riski, mille tekitaks narkootikumide legaliseerimine. Ma spekuleerin, et see risk on seotud süüdimatu käitumisega narkouimas ja sõltlase hilisema võimaliku kuritegeliku käitumisega.

Milles siis on erinevus? Liikluses, nagu tõenäoliselt ka ratsaspordis vastutab inimene oma tegude eest ja tema tegevus ei ähmasta (vähemalt loodetavasti liikluses) tema mõtlemisvõimet nii, et ta enese ja teiste olemasolu unustaks, neist ei hooliks või neile kahju sooviks tekitada. Inimene ei ole neis tegevusis loodetavasti nii enesekeskne, et see oleks ohuks teistele inimestele. Näib mõistlikuna oletada, et ratsasportlane ja liikleja on võimelised ja valmis teisi oma tegevusest tingitud ohtude eest hoidma.

Narkoiuma üks tunnuseid võiks olla teatud reaalsuse hägustumine. Ecstasy korral äkki ka oma reaalsete võimete ülehindamine. See kõik näib ratsionaalsust pärssivat. Muidugi, inimesed ei ole ka igapäevaelus paratamatult ratsionaalsed realistid, kuid kui see oleks võrreldav narkouima või sõltlase käitumisega, ei oleks esimesi tarvis ja teised ei eristuks ühiskonnast üldse.
Ülalöeldu valguses näib loogilisena, et liiklus ja ratsutamine on aktsepteeritud, samas kui narkootikumid ja sõltlaskäitumine mitte just seetõttu, et viimastel on tendents piirata teiste inimeste vabadust ja turvalisust tarvitajate hüvede huvides oluliselt rohkem, kui autodega liiklemine või ratsutamine seda teeb.

Seega näib mulle, et narkootikumide keelustamine on suurepärases kooskõlas John Sutart Milli teoses “Vabadusest” avaldatud põhimõttega, mille kohaselt “üksikisiku või isikute vabadust piiraku ainult võimalik kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib teis(t)ele inimes(t)ele sündida”. Suurem liberalism - narkootikumide legaliseerimine - piiraks isikute vabadusi ebaproportsionaalselt, vähemalt seni, kuni ühiskond ei suuda narkomaane kontrollida.

Võib-olla ei olegi ühiskondlik käitumine nii ebaratsionaalne, printsiibitu ja ebaliberaalne, kui esimesest sammust pisut edasi mõelda?

« « Netisõltuvus ja psühhiaatrite abitus|Auditorium » »